----------------- Sirp, Vene küsimus, eesti vastuseta, 21. november 2003------------------

Vene küsimus, eesti vastuseta

Vene küsimus, eesti vastuseta

Mõnikord olen oma literaatidest kolleegide üle õnnelik. Teinekord tunnen, et ei suuda nende lühinägelikkust ja mugavat rahulolu ära imestada. Paraku on viimasel ajal jälle too vasem kuhi kasvanud. 5. novembril Kirjanike Majas toimunud vene noorautorite õhtul oli vaid käputäis eestlasi, neistki pooled maja enda personalist. Kirjanduslehtede toimetajaist oli kohal Ilona Kivirähk Arkaadiast, teisi mitte. Eriti kummastav oli ajakohasust taotlevate Areeni ajakirjanike puudumine – on sääl ju ühelt kui teiselt päris venesõbralikke avaldusi kuulda olnud, kuid ilmsesti oli hetkel rohkem vaja haududa järjekordset silmakirjalikku diatriibi pornokirjanike ja vändagängsterite pihta, kellele kõrvalleheküljel juba esinemisruum valmis vaadatud. Ei noh, gaas põhja, võitjate manageerijad!

Agaramad rahvuskaaslased olid igaks juhuks vene noorte netiküljed kiiruga läbi surfanud, et kergendusega tõdeda: ei olegi ju midagi väga erilist! Justkui poleks kultuurifaktist enesest osasaamine vähimalgi määral väärtuslik kogemus. Nii mõnigi vene noortest aga ei jäänud pelgaks kultuurifaktiks, vaid võiks ka oma tekstide väega mitmeid eesti poeedihakatisi ääremaadele tõrjuda.

Ja ma ei pea siin silmas säärast väge, mille vastu mõni mu üliagar kolleeg oli jõudnud paanikat tõsta. Nimetatud netiküljel leidub nimelt ka üks luuletus, kus vimmatakse meie kodakondsuspoliitikat. Oo õudu! Islamiterrorism ja geto-niggade baabülonimana on siinmail ammugi meediatapeediks taandunud, Wimbergi kunagine püstolipaugutamine eesti klassikute pihta tekitas kah valdavalt muhelusi (“näe, sul hakkas väike mootor toole!”), kuid ühe siinse venelase luulevormis tõrjutuspihtimus viib kirjarahva hetkega barrikaadidele (või siis annab nende kojujäämisele venelaste etlusõhtult lausa patriootilise protesti aura).

Kohaletulnud potentsiaalsed riigireeturid võisid kogeda, et hüsteeria oli asjata. Kardetud noort putsisti esinejate hulgas polnud ja ilmsesti ka tema aatekaaslasi mitte. Veel enam: too kava oli suures osas vaba sapisest sarkasmist, süüdistavast irvest ja pingutatud kiiksust, mis praeguses eesti luules levinud on. Luuletajad ei kartnud siirast otseütlemist, ilu ja mõtisklemist, mahedalt iroonilisi keelemängegi.

P. I. Filimonovi sonetid sodiaagimärkide teemal märksa teravmeelsemad kui lõviosa NAKi raskekahurväe loomingust; ja viimasena esinenud krutskimees Vova Baharev võis esiti küll tunduda vene Wimbergina, kuid üllatas finaalis mõtliku ja elektroonikahelidest läbipõimitud klaveripalaga. Igor Kotjuh ja teised tartlased jällegi meenutasid mõneti rohkem Erakkonda, kuigi mõjusid veidi konservatiivsema ja akadeemilisemana. Valdavalt elurõõmsasse kavva lisas süngemaid toone madalahäälne tallinnlanna Ksenja Sabanova, kelle luule meenutas mõneti Jana Lepiku oma (Jana oli ka peaaegu ainus eesti luuletaja, kes oli vaevunud kohale tulema; Meelis Salujärv vist enam kuigi sageli ei luuleta, kahjuks.)

Muidugi polnud kava ideaalne ja veatu. üldiselt loeti hästi, enamik ka kuuldavalt; kuid ikkagi tulevad vene noortel isekeskis samad hädad, mis eesti rühmitustelgi: vaguramad ei tihka publikule silma vaadata või kipuvad vuristama, joviaalsemad unustavad end aga lavale menusse kümblema, märkamata hetke, millest alates publik juba vaid inertsist naerab ja veel esinemata kaaslased ärritunult nihelema hakkavad. ühisesinemine on ühisesinemine – sääl loeb tervik, mitte soolosooritus. Konstruktiivset kriitikat tekstide suhtes oleks veelgi enam vaja kui esinemise suhtes: üldiselt on vene noored vormitäpsemad, kuid kohati ehk võtavad oma tegevust liigagi tõsiselt ja riskivabalt. (See kriitika ei pruugiks ilmtingimata olla saalist vahelehõikumine, mida üks onkel viljeles: eks venelastelgi ole omad Varblased, kes end vältimatuks objektiivse tõe hääleks usuvad. Aga muide, enamasti läksid ta märkused täkke.)

Ent ometigi on kolmapäeval üles astunud vene noored just oma elujulge naiivsusega, kibeduse puudumisega ja loomingulise vastutustundega mingis mõttes mitmetest eesti noorluuletajatest üle. õppida neilt on. Ka temal, kes oma kehvematki kraami peab paremaks kui 90% Eestis kirjutatud luulest (oo, kuidas me, obskurandid, küll ometi oleme soandanud teda kritiseerida? Oo, armu ja halastust!).

Veerandi (kui mitte enama) Eestis kirjutatud luule suhtes oleme ju olnud pimedad ja kurdid. On meil tõesti põhjust neid autoreid karta kui inimesi? Ei. Kui luuletajaid? Andekail mitte. Miks siis eesti literaadid neist eemale hoiavad?