Marina Kuzmina

KÜÜNAL

Üks öö, kus elab kuu ja väike saladus,
Üks muinasjutt, üks tunne,
Üks piinlev laul ja karje järel vaikus,
Mis täidab lossi tühje ruume.

Siin hõbe valgus varjab küünla elu,
Ja ringi tormab torkiv tuul.
Kuid kestab väljas inimeste menu
Ja küünla nuttu vaevalt keegi näeb.

Las laulab vaikus, kuu salapära,
Tuld arktiline külmus surmata ei saa!
Las keksib küünal, hingab selle sära!
Et leeki näha, tuleb südant omada.

02.12.2001
Tartu
(Alatskivi lossi motiivid)

ÜTLE...

Ütle, miks inimesed kardavad
Võõraid sõnu, tundeid, teiste arvamust?
Miks külmalt tagasi end hoiavad
Kui hõõgub soojus nende südames?

Ent varjata küll vaevalt suudab keegi
Neid Vaikse ookeani hoovuseid,
Mis piiramatult helgivad me hingepeeglis
Ning liigutustes valimata mooduseid.

01.05.2002
Tartu

***
Mulle on antud, kuid sellest on vähe:
Tahaksin suuremat omada väge.
Lehena kõikuda sügisel väljas,
Kalana ujuda tunnete väinas.
Tuulena kõndida samblaseid radu,
Häälena täita üksikuid maju.
Kivina lebada liivasel rannal,
Lapsena hüpata lindude kannul.
Tahaksin suuremat omada väge,
Tahaksin...
                                       hoida su kätt.

05.05.2003
Tartu

HETK

Üks hetk, üks pilk, üks silp
paljugi muudab.
Loob, hävitab, suunab
Üks hetk, üks tilk, üks silt.

05.05.2003
Tartu

Igor Kotjuh

MILLAL SAABUB HOMME

I

Miks me nii harva
Liigume üldiselt üksikule?
Kust meil see komme:
Panna tükkidest kokku pilt?

Räägime armastusest,
Kuid vaikime armunuist,
Räägime rahast,
Kuid vaikime rakkudest katel.

Miks me nii harva
Liigume üldiselt üksikule?
Kas mitte seeparast,
Et üksik on ühtlasi üksildane?

Või seeparast,
Et üksik on sageli hale?
Me kogume noote
Hittparaadide viisideks,

Tahti pidi
Tõmbame kujude piire
Ja marjades
Näeme vaid moosi.

Siis lilled
Peaksid kasvama kimbuna,
Ja raamatuis
Ei tohiks olla midagi.

II

Miks me nii harva
Liigume üldiselt üksikule?
Pildistame
Ja kogume kõik hunnikusse?

Me oleme lubanud
Süldi-stiili igale poole.
Meid on õpetatud:
Standard, sabloon, zanr...

Variseb maja,
Kaadrisse tulevad pisarad,
Ja punased leegid.
Nii antakse meeleolu suzeele.

Hiljem keegi
Ei küsi üksikuid saatusi,
Jääb järgi
Vaid üldine üldine.

Aga
Üksikuta pole üldist,
Sest
Ilma minevikuta pole tulevikku.

Kui me harva
Liigume üldiselt üksikule,
Tähendab,
Meil pole ka tulevikku.

/Vene k tlk Aare Pilv/