---------------------------------------------------- Tartu Postimees, teisipaev, 20. aprill 2004 ----------
Vene poeedid austasid dekoratiivset motet
Tartu kirjandusuhendus Tuulelohe voorustas laupaeva ohtul Tallinna ja Ida-Virumaa noori vene literaate, Tartu Kirjanduse Maja keldrikohvikus esitati sel puhul uheskoos enam kui kolme tunni jagu poeese.
Tuulelohe esimehe Igor Kotjuhi sonul oli luuleohtu «Vitraaz sonadest» puud austada dekoratiivset motet. ««Vitraaz sonadest» on nuudisaja venekeelne sonalooming eesti kirjanduse aknas,» selgitas ta.
«Iga kirjandusuhendus ja autor moistab elu Eestis ning oma kirjandusmissiooni erinevalt. Meie uhisluuleohtut voib moista visioonide ristumispunktina, mis laseb kuulajatel ja osalejatel analuusida ning leida kinnitust oma arusaamadele,» raakis Kotjuh.
Sunnipaevavitraaz
Tuulelohe esimeseks sunnipaevaks meisterdatud sonavitraaz ei koosnenud siiski vaid vene keele kildudest, sekka kolas ka saksa, inglise ja eesti keelt. Nii esitas Tuulelohe ridadesse kuuluv Julia Barsukova oma saksakeelset sonaloomet, Marina Kuzmina samast uhendusest aga deklameeris lisaks emakeelseile ka eesti- ja ingliskeelseid varsse.
Iselaadne identiteediotsing aimus nii keelevariatsioonides kui ka kogu noorte vene poeetide loomingus.
Koige otsesemalt valjendas seda Igor Kotjuh oma identifitseerimisluules, millest mone stroofi vaba tolge voiks kolada jargmiselt: Hada Ivani ja Jaaniga, Kalevipoja ja Dobronja Nikititsiga. / Kui on lobus, laulad tsastuskasid, kui kurb, mediteerid setu laulude saatel. / Koige sagedamini aga resoneerid kuskil vahepeal.
Kotjuh otsis vastust kusimusele, kes on Eestis elavad vene keelt konelevad inimesed? «Voib ju lihtsalt oelda: ta on venelane. Aga milline venelane?» paris Vorus kasvanud Kotjuh. «Kui Tartu voi Voru venelane laheb Moskvasse, siis vaadatakse tema peale viltu, sest ta pole justkui oige.»
Eelarvamustest ule
Kotjuhi sonul voib kusimuse siiski pustitada ka risti vastupidi – kui inimene on inimene, on siis rahvusel tahtsust?
«Ka meie luuleohtu oli katse vaadata ule stereotuupidest, oluline on inimene ja see, mis tema sudames,» raakis ta.
Kotjuhi sonul tuleb koigi kusimuste vastuseid otsida siiski luulest endast. «Meil tuleb moista, et vene keelt konelevate inimeste staatus Eestis on sarnaselt setude omaga eriline,» markis ta. «Meie tahtsime oma luuleohtuga naidata, mida panevad tahele ja millest motlevad Eesti eri paigus elavad noored vene autorid.»
Laupaevane luuleohtu oli juba teine noorte vene literaatide uhisuritus. Lainud aasta novembris kais Tartu Tuulelohe kulas Tallinna vene poeetidel.
«Tuulelohe on ule rahvuslikest ja kirjandusteaduslikest eelarvamustest,» resumeeris Kotjuh.
Vallo Nuust
